...ehk kuidas ma jalaluu katki kukkusin.
Ma tegelikult üldse ei karda libedat ja lumeta talv on kurb talv, kuid sel talvel sai jää minust võitu, väänas mu jala pooleks nii et sekundiks vaatas tald taevast. Eks ma oma kanguses ja usus, et "küll saab korda", lonkasin koju, panin selleks ajaks paksuks paisunud jalale külma peale ja lubasin endale pisut puhkust.
Kui ma aga kahe päeva pärast oma jalga tõsta ei saanud, no tegelikult see ei tulnud lihtsalt ja ma põrandaharja varrele toetudes mööda tubasid libisesin/lohisesin, arvas tütar, et tuleb EMOs ära käia.
Seal sain teada, et olen endale väänanud kinnise lateraalse malleooli [külgmise pekse] murru ja sain jalele kipsi.
Koju sõites küpses plaan - sokki vaja, talv ju....
Ja selline ta sai.
Kipsiga või kipsita,varbad peavad ikka soojas olema.
