Õlakott - kott õlale.

Kott reguleeritava sangaga. Ees volditud täht, millest sai kotile tasku. Taha sai üks suur lukuga tasku.

Volditud täht.

Jõuluaeg Tartus

 Ühiskondliku töö-kohustuste pärast olin nädalavahetuse Tartus. Peale harivat päevaosa külastasime Vanemuise teatrit ja vaatasime "Cabare"t. Teadsin, et Tartu raekoja plats on ilus ja peale etendust suundusime sinna. Ilus -ilus-ilus! ja kui valge. Tegelikult ei saa pildile püüda seda, mis oli tegelikult. Need tulukesed vilkusid ja särasid. Uudistajaid oli peale meie veel, ning ka teiste rahvuste esindajad olid seda jõulusära ilu nautimas.  Valik pilte:

Kuusekaunistused.

Kui nüüd aus olla, siis tegelikult on kõiges süüdi Susa, kes mulle 24.septembril saatis kirja ja küsis jõuluteemaliste asjade kohta seoses IT advendikalendriga. Ma ei usu, et ma ise oleksin septembrikuus eriti jõuludele mõelnud, aga see andis tõuke otsida, mõelda, unes näha ideid, mida teha, mida teostada. Kuskil oli pilt filigraanselt kaunistatud elektripirnist. Ma ei salvestanud seda ja ei ole seda ka rohkem leidnud, kuid idee jäi kahe kõrva vahele kinni ja hakkas idanema. Igatahes, sellest päevast alates ei visanud ma ära mitte ühtegi läbipõlenud elektripirni. Ja kui lumi juba maha tuli ja see jõuluaeg aina lähemale ja -tunne üha tugevamaks muutus, korjasin kokku oma siia ja sinna kappi kogutud elektripirnid, kohalikust poest ostetud spreilakid, sõitsin maale, kütsin seal sauna soojaks ja värvisin need pirnid kuldseteks ja hõbedasteks. Spreilakk kuivas kiiresti, kodus kinnitasin pinide külge hõbe ja kuldniidi, kinnitasin igaks juhuks pärlipastaga. Otsingu tulemustena sain Viljandist, Centrumist, klaasile sobiva ja veega mitte mahapestavad glitter linerid. Ikka kuldse ja hõbedase. Kuivamise aeg 6 tundi. Eile õhtul kaunistatud ja täna esitluseks valmis kuuseehted. 

Pika jutu peale mõni pilt ka.

See pirn oli juba poest ostes pooleldi hõbedane.

Te teate kindlasti seda elevust kui midagi ette võtad ja siis on nii kihvt, et ei taha enam magada, süüa ega midagi muud kuulda, kui ainult SEDA. Nii juhtus ka minuga. Kui kõik pirnid said endale läikiva rüü selga, tahtsin nagu midagi veel säravaks muuta. Kuna tegevus toimus saunas, laki vänge lõhna pärast ei saa seda eluruumides teha, ei olnud seal eriti esemeid, mida haarata ja värvida. Aga LÕKSE oli. Nii, et ka puust lõksud said nüüd säravaks. Kodus said ka need kaunistatud. Milleks? Leidsin ka neile rakenduse. Igal aastal kipuvad kard ja elektrituled kuusel kukkuma-libisema- minema sinna, kuhu mina ei taha. Kui need lõksuga, mis pealegi on kaunis ja sädelev, oksa külge kinnitada, peaks meie kuusepuu ka igapäevaselt ilus olema, ning ei vaja ehk igapäevast kohendamist. 

Kes see kraade siis meie puukesel kallal käib? Meie hundikoer, kes heameelest saba liputab, on tihti selliste tegude taga. See saba ei ole pehme vitsake, vahel on tunne, et keegi virutab lausa kaikaga. Kellel on suuremaid koeri, see teab, millest räägin.

Lõksud said siis ka hõbedased....

....ja kuldsed.

Mulle need ehted väga meeldivad ja usun, et need ei jää viimaseks

tegelikult kolm elektripirni juba ootavad.

Advendiaeg.

Meie väikelinna kuusk. Linnakese südames. Kaunis kuusk .

Vaade maantee poolt.

Pargis on kaks kuuske endale tuled külge saanud.

Tänav...

Ilus.

Rahulikku advendiaega.

Hallid heidekäpikud.

Talv ja lumi ja ka külm tulid ja vallutasid paari päevaga Eestimaa. Lund on taevaisa lahkelt jaganud ja kui hommikul ust avades avastad, et seda valget looduse kingitust on nii ohtralt maha sadanud, et väike segavereline (isa taks, ema selline väike karvapall) koerapiiga ei saagi oma hommikust valveringi ümber maja teha, sest ...jalad ei ulatu põhja.... ja liikumine toimub kõhu peal, nagu väike paat oleks läinud. Ja mis kükitamisest siis veel rääkida, noh loomulike vajaduste rahuldamiseks vajalik koeraneiude kükitamine. Sellele vaatamata on lume sees väga vahva mürada, kuigi mitte kaua....

Aga lubatud käpikud. Kui me Süvahavva villaveskis lammaste villast lõnga laseme teha, siis alati on lõnga tootmise "jääk" heie. Ka sel aastal. Eelmisel aastal lasin osa villast jättagi heidena, sest nii soojad, kui on heidekäpikud, ma ei tea. Võib olla aasadega kindad on, aga neid ma alles koon

Need kindad on kootud kahekordsest heidest. Varda jämeduseks 5, tavaliselt koon nr:4, aga tahtsin mehekindaid, tulid aga hoopiski sellised keskmiselt väiksema naise kindad. Mina olen heidekäpikuid kudunud ULLAst leitud õpetuse järgi, mis oma kudumise järgi ei erine eriti IT 2009 aasta kalendris ilmunud Cati õpetusest. Et kindad hallid ja igavad ei oleks, said nad kaunistuseks oranži õierea. 

Sobivad ikka kätte ka.

Lapitekk.

Valmis sai!

mõõdud 192* 229 cm.

TKV Värvipakk

Saatuse tahtel sai minu pakisaajaks maasikas6, kelle lemmikvärviks on helesinine.

Õmblesin talle helesinistest kangastest põlle, paelad on organzast, kaunistuseks helesinine pits ja helesinine sik-sak pael.

samadest materjalidest pajakindad.

Kui ma Viljandist leidsin helesinised muffinivormid, siis teadsin, et muffinid sinna pakki saavad. Muffinid said üle valatud helesinise glasuuriga, värvi sain M&M sinistest kommidest. Kaunistuseks RUF sinine kaunistussuhkur. Kuigi pildil paistab glasuur läbi ja ei tundu eriti helesinine, siis ta siiski oli.

Peale ahjust väljatulekut ei olnud mitte aru saada, et ka muffinivormid olid helesinised, aga nad olid.

Kuna pakivahetuses oli vaja, et pakk on 100% isetehtud, tähendas see seda, et ka kaart tuleb ise teha. Mina ei ole kaarditegeja inimene, aga õmblemisest ülejäänud pitsiga kaunistasin helesinise paberi ära, abiks endiselt ka õmblusmasin.

Veel läks pakki rootsi põiminguga kaunistatud köögirätik. Tehnika on värskelt omandatud Pärnus toimunud õpitoas, mida juhendas selle ala meister  Undukas.

Puuvillane lõng oli värviüleminekuga helesinine. Muster kujunes ise nendest mustritest, mida Undukas meile õpetustega kaasa andis. Pits äärde sai väike ja tagasihoidlik, aga oli sinna ilmselgelt vajalik lisand.

Ja kindlasti üks väga vajalik asi köögikäteräti juures -riputusaas.