Kui nüüd aus olla, siis tegelikult on kõiges süüdi
Susa, kes mulle 24.septembril saatis kirja ja küsis jõuluteemaliste asjade kohta seoses IT advendikalendriga. Ma ei usu, et ma ise oleksin septembrikuus eriti jõuludele mõelnud, aga see andis tõuke otsida, mõelda, unes näha ideid, mida teha, mida teostada. Kuskil oli pilt filigraanselt kaunistatud elektripirnist. Ma ei salvestanud seda ja ei ole seda ka rohkem leidnud, kuid idee jäi kahe kõrva vahele kinni ja hakkas idanema. Igatahes, sellest päevast alates ei visanud ma ära mitte ühtegi läbipõlenud elektripirni. Ja kui lumi juba maha tuli ja see jõuluaeg aina lähemale ja -tunne üha tugevamaks muutus, korjasin kokku oma siia ja sinna kappi kogutud elektripirnid, kohalikust poest ostetud spreilakid, sõitsin maale, kütsin seal sauna soojaks ja värvisin need pirnid kuldseteks ja hõbedasteks. Spreilakk kuivas kiiresti, kodus kinnitasin pinide külge hõbe ja kuldniidi, kinnitasin igaks juhuks pärlipastaga. Otsingu tulemustena sain Viljandist, Centrumist, klaasile sobiva ja veega mitte mahapestavad glitter linerid. Ikka kuldse ja hõbedase. Kuivamise aeg 6 tundi. Eile õhtul kaunistatud ja täna esitluseks valmis kuuseehted.
Pika jutu peale mõni pilt ka.
See pirn oli juba poest ostes pooleldi hõbedane.
Te teate kindlasti seda elevust kui midagi ette võtad ja siis on nii kihvt, et ei taha enam magada, süüa ega midagi muud kuulda, kui ainult SEDA. Nii juhtus ka minuga. Kui kõik pirnid said endale läikiva rüü selga, tahtsin nagu midagi veel säravaks muuta. Kuna tegevus toimus saunas, laki vänge lõhna pärast ei saa seda eluruumides teha, ei olnud seal eriti esemeid, mida haarata ja värvida. Aga LÕKSE oli. Nii, et ka puust lõksud said nüüd säravaks. Kodus said ka need kaunistatud. Milleks? Leidsin ka neile rakenduse. Igal aastal kipuvad kard ja elektrituled kuusel kukkuma-libisema- minema sinna, kuhu mina ei taha. Kui need lõksuga, mis pealegi on kaunis ja sädelev, oksa külge kinnitada, peaks meie kuusepuu ka igapäevaselt ilus olema, ning ei vaja ehk igapäevast kohendamist.
Kes see kraade siis meie puukesel kallal käib? Meie hundikoer, kes heameelest saba liputab, on tihti selliste tegude taga. See saba ei ole pehme vitsake, vahel on tunne, et keegi virutab lausa kaikaga. Kellel on suuremaid koeri, see teab, millest räägin.
Lõksud said siis ka hõbedased....
....ja kuldsed.
Mulle need ehted väga meeldivad ja usun, et need ei jää viimaseks
tegelikult kolm elektripirni juba ootavad.
