
Monday, June 27, 2011
Saturday, June 25, 2011
Mini Me - lapik tüdruk

Kui seda plokki koostegemise nimekirjas ei oleks, ei oleks mina seda kunagi õmblema hakanudki. Liiga kandilised ja lapikud tundusid need tüdrukud minu jaoks. Muutsin ploki enda jaoks vastuvõetavaks.
Kõigepealt joonistasin Plaani, nii nagu ploki õpetuse teinud Karoliinahv soovitas. Ja siis hakkasin lihvima. Lõpuks sai sellest aluspaberi tehnikas plokk. Tavalisest lapikust tüdrukust jäid ainult mõõdud ja tüdruku poos - käed laiali. Kui neid mitu õmmelda, siis nad nagu hoiaks käest kinni.
Friday, June 24, 2011
Uus blogi.
Milleks?
Tundsin, et minu tegemised oleks nagu killustatud. Minu elu peaks koosnema ainult õmmeldud, kootud ja heegeldatud asjadest. Ja muud nagu ei olekski. Inimene oma tunnete, mõtete, emotsioonide ja edevusega on kuskil, aga kus? - ei teadnud isegi. Aga siin on nüüd see blogi, kuhu saab kirja pandud, kui vaim peale tuleb, kõik see, mida mõistus veeretab ja sõrmed toksida suudavad.
Kui ma koolis käisin, Pärnu 6.keskkoolis, siis kuni põhikooli (8 klassi)lõpuni olid minu kirjandid perfektsed. Tavaliselt hinnati neid "5", vahel harva, vist kolm korda põhikooli aja jooksul, sain ka nelja. Keskkooli osas sai meie klass kirjanduse õpetajaks noore õpetaja. Ma ei saa väita, et meie klass, eriti poisid, oleksid tema elu kergeks teinud, aga temale minu kirjandid ei meeldinud. Ja kolme keskkooli aasta jooksul ei suutnudki ma kirjutada kirjandit, mis oleks tema poolt saanud kõrgemat hinnet, kui "3". Alguses ma olin ehmatanud, mis toimub? Hiljem lõin käega...
Kahjuks ei saa ma selle õpetaja kohta rohkem midagi kirjutada, sest ta lahkus siit ilmast mõned aastad peale meie lõpetamist.
Miks ma sellest kirjutasin. Sellepärast, et peale seda, kui minu kirjapandut peeti tühiseks ja mõttetuks, olen püüdnud võimalikult vähe ennast kirjasõnas väljendada. Nüüd proovin ennast ületada, uskuge, see ei ole mulle kerge. Nagu seisaks poolalasti teie ees, kes te seda lugeda viitsite.
Aga kirjutada ja jagada tahaksin just neid väikesi asju, mis rõõmu toovad.
Eile hommikul leidsime laudast nelja kitse asemel seitse. Tõsi küll, kolm nendest olid pisikesed ja neil oli jalgadel seismisega alles probleeme.

Lastel ja ka endal rõõmu kui palju. On keda rõõmsalt vaatama tõtata, leivakäär peos, et kitseemale paremat pala anda. Kitsemamma on tubli ja loodame, et kolmele kitsetallele piima jätkub.
Selline pisike kild rõõmu täna.
Tundsin, et minu tegemised oleks nagu killustatud. Minu elu peaks koosnema ainult õmmeldud, kootud ja heegeldatud asjadest. Ja muud nagu ei olekski. Inimene oma tunnete, mõtete, emotsioonide ja edevusega on kuskil, aga kus? - ei teadnud isegi. Aga siin on nüüd see blogi, kuhu saab kirja pandud, kui vaim peale tuleb, kõik see, mida mõistus veeretab ja sõrmed toksida suudavad.
Kui ma koolis käisin, Pärnu 6.keskkoolis, siis kuni põhikooli (8 klassi)lõpuni olid minu kirjandid perfektsed. Tavaliselt hinnati neid "5", vahel harva, vist kolm korda põhikooli aja jooksul, sain ka nelja. Keskkooli osas sai meie klass kirjanduse õpetajaks noore õpetaja. Ma ei saa väita, et meie klass, eriti poisid, oleksid tema elu kergeks teinud, aga temale minu kirjandid ei meeldinud. Ja kolme keskkooli aasta jooksul ei suutnudki ma kirjutada kirjandit, mis oleks tema poolt saanud kõrgemat hinnet, kui "3". Alguses ma olin ehmatanud, mis toimub? Hiljem lõin käega...
Kahjuks ei saa ma selle õpetaja kohta rohkem midagi kirjutada, sest ta lahkus siit ilmast mõned aastad peale meie lõpetamist.
Miks ma sellest kirjutasin. Sellepärast, et peale seda, kui minu kirjapandut peeti tühiseks ja mõttetuks, olen püüdnud võimalikult vähe ennast kirjasõnas väljendada. Nüüd proovin ennast ületada, uskuge, see ei ole mulle kerge. Nagu seisaks poolalasti teie ees, kes te seda lugeda viitsite.
Aga kirjutada ja jagada tahaksin just neid väikesi asju, mis rõõmu toovad.
Eile hommikul leidsime laudast nelja kitse asemel seitse. Tõsi küll, kolm nendest olid pisikesed ja neil oli jalgadel seismisega alles probleeme.
Lastel ja ka endal rõõmu kui palju. On keda rõõmsalt vaatama tõtata, leivakäär peos, et kitseemale paremat pala anda. Kitsemamma on tubli ja loodame, et kolmele kitsetallele piima jätkub.
Selline pisike kild rõõmu täna.
Sunday, June 19, 2011
Täna jõudis kätte siis see päev, kui meie pere kolmas laps ja teine tütar, lõpetas gümnaasiumi. Siin on pidulik aktus lõppenud ja lillesülemiga on jõutud koduaeda.
Muidu veereb elu nagu hernes, tegemisi on palju ja tihti tekib küsimus, miks on ööpäevas ikka veel ainult 24 tundi?
Kui palju suve jooksul käsitööd jõuab teha, lubada ei julge, aga igal vabal hetkel ma midagi ikka teen ja mõned poolikud asjad juba on, loodan, et mingil ajal saavad need ka valmis.
Mõned viimased "uudised"
Meie lambakarja lisandusid uued liikmed, kaks tumedat talle. Üks jäärapoiss ja teine utetall.

Viimane sündmus - hommikul tulid vastu sellised karvapallid....
Minu osaks sai sellel gümnaasiumi lõpetamise rallil kleidi õmblemine. Lõige pärineb mõne aasta tagusest Burdast. Kleidil on all siidvooder. Siin pildil kleidi poseering, minu palvel...
Kui palju suve jooksul käsitööd jõuab teha, lubada ei julge, aga igal vabal hetkel ma midagi ikka teen ja mõned poolikud asjad juba on, loodan, et mingil ajal saavad need ka valmis.
Mõned viimased "uudised"
Meie lambakarja lisandusid uued liikmed, kaks tumedat talle. Üks jäärapoiss ja teine utetall.
Viimane sündmus - hommikul tulid vastu sellised karvapallid....
Subscribe to:
Posts (Atom)